Osteoporoos ehk luude hõrenemine on kogu skeleti haigus, mille korral luutihedus väheneb ja luu kvaliteet halveneb – luud muutuvad hapraks ja luumurru oht suureneb. Allpool on Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Ida-Tallinna Keskhaigla arstide patsiendijuhendi ning Eesti ravijuhendi „Osteoporoosi käsitlus esmatasandil“ põhjal kokku võetud, kuidas osteoporoosi ära tunda ja diagnoosida.
Kas osteoporoosil on sümptomeid?
Patsiendijuhendi järgi ei põhjusta osteoporoos vaevusi enne luumurru tekkimist. Põlve-, puusa- ega muud jäsemevalud ei ole osteoporoosist tingitud. Seepärast nimetatakse seda vaikivaks haiguseks.
Märgid, mis võivad osteoporoosile viidata:
- luumurd väikese trauma, näiteks kukkumise järel seisukõrguselt
- kehapikkuse vähenemine üle 3 cm võrreldes noorusega – vt kui pikkus väheneb
- selgroo kõverus ehk küür turjas
- selgroolülide murrud, mis võivad tekkida vähese valuga ja väljenduda ainult pikkuse või kehaasendi muutuses – vt selgroolülide murrud
Kõige sagedamini tekivad osteoporootilised murrud selgroolülides, randmes ja reieluukaelas.
Riskitegurid
Patsiendijuhend loetleb järgmised riskitegurid:
- vanus üle 55 aasta ja naissugu
- perekondlik eelsoodumus
- vähene füüsiline aktiivsus
- väike kehamassiindeks, alakaal, habras kehaehitus
- suitsetamine ja alkoholism
- varajane menopaus või kastratsioon
- kaltsiumivaene toit
- teatud ravimid, näiteks suure annusega glükokortikoidid üle 3 kuu
- süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa-, peensoole-, pankrease- ja neeruhaigused ning endokriinhaigused
Naistel väheneb luumass elu jooksul juhendi andmetel 35% kortikaalses ja 50% trabekulaarses luus, meestel vastavalt 20% ja 30%; luumurde esineb naistel kaks korda rohkem kui samaealistel meestel. Meeste kohta loe ka osteoporoos meestel. Haigustest ja ravimitest tingitud luuhõrenemisest: sekundaarne osteoporoos.
Kuidas osteoporoosi diagnoositakse?
Diagnoos pannakse luutiheduse mõõtmisega densitomeetril (DXA), mis mõõdab röntgenkiirte abil luutihedust reieluukaelas või nimmelülides. Uuring on ohutu ja valutu – vt luutiheduse uuring (DEXA). Maailma Terviseorganisatsiooni kriteeriumi järgi on osteoporoos, kui T-skoor on –2,5 SD või madalam – vt T-skoor. Ultraheliaparaadiga lõplikku diagnoosi panna ei saa.
Eesti ravijuhendi järgi kasutatakse kümne aasta luumurruriski hindamiseks küsimustikku FRAX, mis arvestab vanust, sugu, pikkust, kaalu, varasemat luumurdu, vanemate reieluukaela murdu, tubaka- ja alkoholitarvitamist, glükokortikoidravi, reumatoidartriiti, sekundaarset osteoporoosi ja luutihedust. Ravijuhendi järgi võib perearst DXA alusel ravi ise alustada.
Millal luutihedust mõõta?
Patsiendijuhendi järgi tasub luutihedust mõõta näiteks siis, kui
- vanus on üle 50 aasta ja on olnud luumurd või esineb vähemalt kolm riskitegurit
- menopaus tekkis enne 45. eluaastat
- röntgenil on osteoporoosile iseloomulikke selgroolülide muutusi
- luumurrud tekivad minimaalse trauma järel või korduvad
- pikkus on vähenenud üle 5 cm või on tekkinud küür
Ravi ja ennetus
Luutihedust mõõdetakse enne ravi ja ravi ajal iga paari aasta järel. Ravivõimalustest loe osteoporoosi ravimid, kukkumiste vältimisest kukkumiste ennetamine. Juhendi järgi on ennetus oluline lapseeast alates, sest luumass kasvab kuni 30. eluaastani.
Märkus: see artikkel on üldine terviseteave ega asenda arsti ega teiste tervishoiutöötajate hinnangut. Kui sümptomid on tugevad, süvenevad või tekitavad muret, pöördu arsti poole või helista perearsti nõuandeliinile 1220. Hädaolukorras helista 112.