Osteoporoos ehk luuhõrenemine on haigus, mille korral luud muutuvad hapraks ja murduvad kergemini. Sellel lehel on koondatud kontrollitud teave osteoporoosi olemuse, diagnoosimise, riskitegurite, ennetuse ja ravi kohta. Teave põhineb Ühendkuningriigi riikliku tervishoiuteenuse NHS ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) materjalidel.
Osteoporoos
Osteoporoos areneb aeglaselt mitme aasta jooksul ega anna tavaliselt valu ega muid märke enne, kui luu murdub. Seetõttu nimetatakse seda sageli vaikivaks haiguseks. Kõige sagedamini murduvad osteoporoosi korral randme, puusa ja selgroolülid, kuid murduda võivad ka teised luud.
Luukoe ehitus, talitlus ja luude tippmass
Luu on elav kude, mida keha pidevalt lagundab ja uuendab. Noorena on uue luu teke kiirem ning luud on kõige paksemad ja tugevamad noores täiskasvanueas kuni 20. eluaastate lõpuni. Umbes 35. eluaastast hakkab luumass vähenema. See juhtub kõigil, kuid mõnel kiiremini – siis võib tekkida osteoporoos.
Osteopeenia
Kui luutihedus on keskmisest madalam, kuid mitte nii madal, et seda osteoporoosiks nimetada, räägitakse osteopeeniast. Osteopeenia ei vii alati osteoporoosini, kuid annab põhjust luude eest hoolt kanda.
Kuidas osteoporoosi diagnoositakse?
Kui arst kahtlustab osteoporoosi, võib ta hinnata luumurru riski veebipõhise tööriistaga, näiteks FRAX, ning suunata luutiheduse uuringule (DEXA). Uuring on lühike ja valutu. Tulemust väljendatakse T-skoorina: üle -1 on normaalne, -1 kuni -2,5 viitab osteopeeniale ja alla -2,5 osteoporoosile.
Sümptomid
Osteoporoos ise ei valuta. Esimene märk on sageli murd pärast väikest kukkumist. Selgroolülide murrud võivad põhjustada pikaajalist seljavalu, pikkuse vähenemist ja ettepoole kõverdunud kehahoiakut.
Riskitegurid
Naistel on risk suurem, sest pärast menopausi östrogeenitase langeb. Meestel on haigus seotud madala testosteroonitasemega. Riski suurendavad veel osteoporoos suguvõsas, madal kehakaal, pikaajaline steroiditablettide kasutamine, söömishäired, rohke alkohol, suitsetamine, hormoonhäired ja mõned kroonilised haigused, näiteks reumatoidartriit.
Ennetus
Luude tervist toetavad raskust kandev liikumine ja jõutreening, piisav kaltsium ja D-vitamiin, suitsetamisest loobumine ja alkoholi piiramine. Vanemas eas on sama oluline vältida kukkumisi.
Osteoporoosi ravi
Ravi eesmärk on vältida luumurde. Lisaks eluviisile kasutatakse luid tugevdavaid ravimeid. Kõige levinumad on bisfosfonaadid; kasutatakse ka raloksifeeni, teriparatiidi, denosumabi ja romosozumabi. Menopausi ajal võib arst soovitada hormoonasendusravi. Sobiva ravi valib arst.
Kui on olnud luumurd
Murrust taastumisel aitavad valuvaigistid, soojus- ja külmaravi ning füsioteraapia. Pärast murdu on oluline arutada arstiga, kas on vaja ravi uute murdude ennetamiseks.
Abi Eestis
Küsimuste korral pöördu perearsti poole või helista perearsti nõuandeliinile 1220. Eluohtliku seisundi korral helista 112.
Mida ütlevad usaldusväärsed allikad
NHS-i järgi on osteoporoos seisund, mis nõrgestab luid, muutes need hapraks ja murdumisohtlikuks. See areneb aeglaselt mitme aasta jooksul ja diagnoositakse sageli alles siis, kui kukkumine või äkiline löök põhjustab luumurru.
NHS-i järgi on osteoporoosiga inimestel kõige sagedasemad randme-, puusa- ja selgroolülide murrud, kuid murduda võivad ka teised luud, näiteks õlavars või vaagen. Mõnikord võib köha või aevastus põhjustada roidemurru või selgroolüli osalise kokkuvajumise.
NHS-i järgi on luud kõige paksemad ja tugevamad noores täiskasvanueas kuni 20. eluaastate lõpuni. Umbes 35. eluaastast hakkab luumass järk-järgult vähenema – see juhtub kõigil, kuid mõnel kiiremini kui tavaliselt.
NHS-i järgi saab arst hinnata luumurru riski veebipõhise tööriistaga, näiteks FRAX, ning suunata luutiheduse uuringule (DEXA). See on lühike ja valutu uuring, mis kestab 10–20 minutit. T-skoor üle -1 on normaalne, -1 kuni -2,5 tähendab osteopeeniat ja alla -2,5 osteoporoosi.
NHS-i järgi suurendavad osteoporoosi riski muu hulgas osteoporoos suguvõsas (eriti vanema puusamurd), kehamassiindeks 19 või vähem, pikaajaline suurtes annustes steroiditablettide kasutamine, söömishäired, rohke alkoholi tarvitamine ja suitsetamine, reumatoidartriit, imendumishäired (nt tsöliaakia ja Crohni tõbi), mõned rinna- ja eesnäärmevähi ravimid ning pikaajaline liikumatus, näiteks voodirežiim.
NHS-i järgi on naistel osteoporoosi risk suurem, sest menopausiga kaasnevad hormoonimuutused mõjutavad otseselt luutihedust. Pärast menopausi östrogeenitase langeb ja luutihedus võib kiiresti väheneda. Risk on veelgi suurem varajase menopausi (enne 45. eluaastat) või enne 45. eluaastat tehtud hüsterektoomia korral, eriti kui eemaldati ka munasarjad.
NHS-i järgi vajavad täiskasvanud 700 mg kaltsiumi päevas, mille peaks saama mitmekesisest toidust. Kaltsiumi allikad on piim, juust ja teised piimatooted, rohelised lehtköögiviljad (nt lehtkapsas, kuid mitte spinat, mille kaltsium imendub halvasti), kaltsiumiga rikastatud sojajoogid, rikastatud jahust tooted ning kalad, mida süüakse koos luudega. Üle 1500 mg päevas võib põhjustada kõhuvalu ja kõhulahtisust.
NHS-i järgi aitab D-vitamiin kehal kaltsiumi omastada ning täiskasvanud vajavad 10 mikrogrammi (400 RÜ) D-vitamiini päevas. Kuna ainult toidust on seda raske saada, soovitab NHS kõigil – ka rasedatel ja imetavatel – kaaluda sügisel ja talvel 10-mikrogrammise D-vitamiini lisandi võtmist. D-vitamiini toiduallikad on rasvane kala, punane liha, munakollane ja rikastatud toidud.
NHS-i järgi peaksid 19–64-aastased tegema nädalas vähemalt 2 tundi ja 30 minutit mõõduka intensiivsusega aeroobset liikumist ning vähemalt kahel päeval nädalas lihaseid tugevdavaid harjutusi. Luutiheduse parandamiseks on eriti olulised raskust kandev ja vastupanuharjutus.
NHS-i järgi põhineb osteoporoosi ravi luumurdude ravil ja ennetamisel ning luid tugevdavatel ravimitel. Ravi vajaduse üle otsustatakse vanuse, soo, luumurru riski ja varasemate vigastuste põhjal. Kui osteoporoos diagnoositi luumurru järel, tuleks ravi saada edasiste murdude vältimiseks.
NHS-i järgi aeglustavad bisfosfonaadid (nt alendroonhape, ibandroonhape, risedronaat, zoledroonhape) luu lagunemist. Neid võetakse tühja kõhuga koos täis klaasi veega, pärast seda tuleb 30 minutit püsti seista või istuda ning oodata enne söömist 30 minutit kuni 2 tundi. Toime ilmneb tavaliselt 6–12 kuuga ja ravi võib kesta 5 aastat või kauem.
NHS-i järgi kasutatakse osteoporoosi raviks ka raloksifeeni (ainult menopausijärgsetel naistel), paratüreoidhormooni ravimeid nagu teriparatiid (väga madala luutiheduse korral, kui muud ravid ei toimi) ning bioloogilisi ravimeid denosumabi ja romosozumabi.
NHS-i järgi aitab osteoporoosi korral kukkumise riski vähendada kodu ohuallikate eemaldamine ning regulaarne nägemise ja kuulmise kontroll. Luumurrust taastumisel võivad aidata valuvaigistid, soojus- ja külmaravi ning lõõgastustehnikad.
WHO hinnangul elab maailmas lihasluukonna haigustega umbes 1,71 miljardit inimest ning need on maailmas peamine puude põhjustaja. Lihasluukonna haiguste hulka kuuluvad ka osteoporoos, osteopeenia ja nendega seotud haprusmurrud. Rahvastiku vananedes kasvab selliste haigustega inimeste arv kiiresti.
Meditsiiniline märkus: see artikkel on üldine terviseteave ega asenda arsti nõuannet, diagnoosi ega ravi. Enne ravimite, toidulisandite või uue treeningkava alustamist räägi perearsti või eriarstiga. Nõu saad ka perearsti nõuandeliinilt 1220. Kukkumise järel tekkinud tugeva valu, liikumatuse või muu eluohtliku seisundi korral helista 112.