Luumurd võib olla esimene märk osteoporoosist. Sellel lehel selgitame, mida murd tähendab ja kuidas edasi tegutseda.
Luumurd – osteoporoosi tagajärg
Osteoporoosi korral võib luu murduda ka väikese kukkumise või löögi tagajärjel. Kõige sagedamini murduvad randme, puusa ja selgroolülid.
Mida teha pärast murdu
Kui luu murdus väikese kukkumise järel, räägi arstiga osteoporoosi võimalusest. Arst võib hinnata luumurru riski ja suunata luutiheduse uuringule.
Taastumine
Valu leevendamiseks võivad aidata valuvaigistid, soojad vannid ja külmakompressid. Füsioterapeut aitab taastada liikuvust ja jõudu.
Uute murdude ennetamine
Kui osteoporoos diagnoositakse pärast murdu, on ravi eesmärk uute murdude ennetamine. Oluline on ka kodu ohutuks muuta ning nägemist ja kuulmist kontrollida.
Emotsionaalne tugi
Murd võib tekitada hirmu ja ebakindlust. Räägi lähedastega ning vajadusel nõustaja või psühholoogiga.
Mida ütlevad usaldusväärsed allikad
NHS-i järgi on osteoporoosiga inimestel kõige sagedasemad randme-, puusa- ja selgroolülide murrud, kuid murduda võivad ka teised luud, näiteks õlavars või vaagen. Mõnikord võib köha või aevastus põhjustada roidemurru või selgroolüli osalise kokkuvajumise.
NHS-i järgi põhineb osteoporoosi ravi luumurdude ravil ja ennetamisel ning luid tugevdavatel ravimitel. Ravi vajaduse üle otsustatakse vanuse, soo, luumurru riski ja varasemate vigastuste põhjal. Kui osteoporoos diagnoositi luumurru järel, tuleks ravi saada edasiste murdude vältimiseks.
NHS-i järgi aitab osteoporoosi korral kukkumise riski vähendada kodu ohuallikate eemaldamine ning regulaarne nägemise ja kuulmise kontroll. Luumurrust taastumisel võivad aidata valuvaigistid, soojus- ja külmaravi ning lõõgastustehnikad.
NHS-i järgi ei ole osteoporoos tavaliselt valulik enne luumurdu, kuid selgroolülide murrud on sage pikaajalise valu põhjus. Mõnel eakal tekib iseloomulik ettepoole kõverdunud kehahoiak, kui selgroolülid on murdunud.
Meditsiiniline märkus: see artikkel on üldine terviseteave ega asenda arsti nõuannet, diagnoosi ega ravi. Enne ravimite, toidulisandite või uue treeningkava alustamist räägi perearsti või eriarstiga. Nõu saad ka perearsti nõuandeliinilt 1220. Kukkumise järel tekkinud tugeva valu, liikumatuse või muu eluohtliku seisundi korral helista 112.